Huvitavat šokolaadist

Kakaopuu
Kakaooad, „pruun kuld“, kasvavad erilist liiki igihaljal puul, mis kasvab teiste pikemate puude varjus. Selle väikesed roosad õied meenutavad orhideesid ning vormilt kurgiga sarnanevad viljad kasvavad otse tüvel ja paksematel okstel. Viljad on 25 cm pikkused. Algul on viljad rohelised, aga küpsedes muutuvad kuldseteks või lillakas-punasteks. Vili sisaldab 30–40 uba, mis asuvad 5 osas kergelt hapu viljaliha sees.

Kakao korjamine

Brasiilia kirjanik Jorge Amado kirjeldab kakaoubade korjamist oma teoses „Kuldsete viljade maa“: „Tõuseb matšeete, viljad kukuvad puult maha, lapsed korjavad neid ja panevad hunnikusse metsalagendikule. Naised põldudel on kõige väärtuslikum ressurss. Nemad purustavad küpseks saanud kakao. Vilju hoiavad ühes käes ning ühe löögiga raiuvad neid suurte tahumiskirvestega.“

Pärast saagi korjamist lastakse ubadel natuke aega küpseda banaanilehtede vahel (fermentatsioon). Just sel ajal moodustub kakaoubadele iseloomulik aroom. Seejärel ubasid kuivatakse päikese all üks või kaks nädalat, pakendatakse džuudist kottidesse ja saadetakse šokolaadivabrikutesse üle maailma.

Šokolaadi tootmise traditsioon

Mehhikos röstiti kuivatatud kakaoubasid savinõudes, lüditi, jahvatati altpoolt soojendataval nelinurksel nõgusa pealispinnaga ja kolmel jalal seisval kivil (metate), jahvatati pulbriks pikliku kivi abil ning seejärel tehti pehme „taigen“. Kakaomass vahustati külma veega vahuks, lisati sinna maisijahu ja vürtse – kaneeli, vanilli, nelki ja isegi tšiili pipart. Šokolaaditaigen (pasta) rulliti väikesteks vorstikesteks, ketasteks või tükkideks ning kuivatati. Iidseid šokolaadi valmistamise kunsti traditsioone anti edasi põlvest põlve ning isegi täna see kunst ei erine palju esivanemate „tehnoloogiast“.

Algul tegelesid Euroopas šokolaadi valmistamisega apteekrid ja erimeistrid, peamiselt itaallased. Veneetsiat nimetati isegi šokolaadiarmastajate paradiisiks. Šokolaadi müüdi apteekides tervist tugevdava ja ergutava ravimina; sellega soovitati manustada eriti hapusid rohtusid. Hispaaniast välja aetud juudi meistrid asutasid Prantsusmaal uue tööstusharu. Kompanii Fry Company of Bristol Inglismaal ehitas esimese šokolaadivabriku 1728. aastal. Ka kloostrite elanikud hakkasid suure entusiasmiga valmistama šokolaadi ning tegid rangeid paastusid „pehmemaks“ sellest valmistatud joogi abil.

Kommid

Legend räägib, et Prantsuse printsi Plessis-Praslin’i kokk-kondiiter kostitas esimest korda kommidega Regensburgi Reichstagil osalejaid 17. sajandil. Ta kastis suhkrustatud mandli šokolaadi sisse. Oma patrooni auks nimetas ta uut maiust „pralineeks“.

Mõiste „kompvek“ (prants. bonbon) tekkis esimesena prantsuse keeles – lapsed laususid kaks korda „bon“ (s.t „hea, maitsev“). Algul nimetati niiviisi kõiki kompvekke, aja möödudes aga just šokolaadikomme. 20. sajandi algusest hakati nimetama „bonbon“ väikeseid kihilisi kompvekke ja täidisega kompvekke. Käsitsi valmistatud kommide saladus peitub siiani autorite fantaasias, maitsete ainulaadsuse ja tasakaalustuse võluvuses.